Sissejuhatus märksõnastamise metoodikasse
Koostanud Sirje Nilbe
Kinnitatud 05.05.2010
Märksõnastamise metoodika on põhimõtete, reeglite ja töövõtete kogum, mille alusel avatakse teavikute sisu märksõnadega ja
tehakse need kasutajale kättesaadavaks. Metoodika eesmärgiks on tagada märksõnastamise kvaliteet ning järjepidevus ja ühtsus.
Kvaliteedi põhiline hindaja on kasutaja. Pragmaatilisest seisukohast on kvaliteetne märksõnastamine selline, mille tulemusel leitakse
andmebaasist õiged kirjed (need, mis vastavad infovajadusele) ja ebarelevantseid välja ei otsita.
Järjepidevus ja ühtsus tähendab, et märksõnastajad võtavad analoogiliste juhtumite puhul vastu analoogilisi otsustusi:
eri ajahetkedel (järjepidevus)
eri märksõnastajad eri kohtades (ühtsus).
Absoluutset ühtsust ja järjepidevust pole võimalik saavutada, sest inimesed mõtlevad ja analüüsivad teavikute sisu paratamatult erinevalt. Aga ka päringud ühe ja sama teema kohta pole ühesugused.
Märksõnastamise üldmetoodika koondab need põhimõtted ja reeglid, millest lähtutakse kõigi ainevaldkondade teavikute
märksõnastamisel.
Märksõnastamise erimetoodika koondab neid põhimõtteid ja reegleid, mis on olulised mingi ühe valdkonna teavikute või mingi
erilaadi märksõnastamisel.
Ei ole olemas üht ja ainukest õiget märksõnastamise meetodit. See sõltub paljudest asjaoludest:
kes on lugeja e. kasutaja
milline on märksõnastatav aines ja milline on soovitud väljund
kas on olemas märksõnastik ja milline see on
kasutada olevad ressursid
konkreetse infosüsteemi omadused
Märksõnastamise tasemed
adekvaatne (teavikukohane) märksõnastamine – vaadeldakse teavikut tervikuna, mitte selle üksikuid osi; märksõnade spetsiifilisus vastab ainestiku spetsiifilisusele
üldistav märksõnastamine – teaviku ainestik paigutatakse laiema teema alla; märksõnad on üldisemad kui teose ainestik
süvamärksõnastamine – lisaks teose kui terviku vaatlusele peegeldatakse ka eraldi selle üksikuid osi; märksõnad on spetsiifilisemad kui teose ainestik tervikuna
Märksõnastamise ammendavus ja spetsiifilisus
ammendavus e. põhjalikkus näitab, kuivõrd paljudest aspektidest sisu peegeldatakse; määratakse metoodiliste otsustustega
spetsiifilisus e. sügavus näitab, kui kitsa või laia tähendusega märksõnu kasutatakse; määratakse märksõnastikuga
Märksõnastamise käik (etapid)
1. Teaviku uurimine ja selle ainevaldkonna kindlakstegemine
pealkiri, sisukord, sissejuhatus, kokkuvõte, peatükkide algused ja lõpud jms
sõnastada endale 1-2 lausega, millest jutt käib
2. Sisu seisukohast oluliste mõistete kindlakstegemine
lähtuda sellest, kas eesmärgiks üldistav, adekvaatne või süvamärksõnastamine
kõigepealt leida põhiteemat väljendav(ad) mõiste(d)
siis leida põhiteemat täpsustavad ja olulisi kõrvalteemasid väljendavad mõisted, lähtudes nõutavast ammendavusest
siis otsustada, kas on vaja esile tuua teose vormi puudutavaid mõisteid
3. Nende mõistete väljendamine märksõnadega (“tõlkimine”)
4. Märksõnade omistamine teavikule (kirjele)
eelkoordinatsioon (märksõnad ühendatakse liitmärksõnaks märksõnastamise ajal kindlate reeglite järgi; liitmärksõna väljendab kompleksset teemat tervikuna)
järelkoordinatsioon (märksõnad lisatakse kirjele lihtmärksõnade loendina, kombinatsioone saab moodustada otsingul; lihtmärksõnad väljendavad võimalikult lihtmõisteid)
õigetele väljadele andmebaasis