Mihkel Reial ja Asko Tamme

Möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel püstitati arenenud lääneriikides tees siirdumisest industriaalsest ühiskonnast infoühiskonda. Tsivilisatsiooniuuendused – arvutustehnika ja telekommunikatsiooni areng – lõid täiesti uued võimalused eelkõige informatsiooni kogumiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning informatsiooni kui kauba osakaalu suurendamiseks maailmamajanduses. Eesti sai Nõukogude Liidult pärandiks mahajäänud infotehnoloogilise infrastruktuuri, venekeelse infotöö keskkonna ja Läände suletud sidekanalid.

Õnneks oli Eestis üsna suur hulk kompetentseid arvutiprofessionaale ja üsna hea ülevaade IT arengust läänemaailmas. Soome ja Rootsi kapital kaasati edukalt telekommunikatsioonivaldkonna väljaarendamisesse. Tänu erakapitali kiirele reageerimisele ja Eestis olemasoleva oskusteabe kasutamisele muutus üheksakümnendate aastate alguses suuresti Eesti infotehnoloogiline infrastruktuur, mille headeks näideteks on pankade arvutivõrkude rajamine ja optilise kaabliühenduse loomine Soome ja Rootsiga.

Esimene Eesti raamatukogudega seonduv infotöötlusettevõtmine oli välisraamatute andmebaasi ning selle põhjal trükikoondkataloogide koostamine 1974-1990. Välisraamatute koondkataloogi pidasid Eesti Infoinstituut ja Eesti NSV Riiklik Raamatukogu (praegu Eesti Rahvusraamatukogu; RR) koostöös mitmes riiklikus arvutikeskuses. Andmehõives osales 30 Eesti raamatukogu. Kaheksakümnendatel aastatel oli mitmes suuremas teadusraamatukogus küll palgal infotöötlusspetsialiste, kuid puudulik rahastamine ei võimaldanud raamatukogudel muretseda arvuteid ja vajalikku tarkvara. Kui võeti kasutusele personaalarvutid, tekkis raamatukogudel võimalus iseseisvaks infotehnoloogiliseks arendustööks. Üheksakümnendate aastate alguseks olid mitu suurt teadusraamatukogu – RR, Tartu Ülikooli Raamatukogu (TÜR), Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu (TTÜR) ja Eesti Teaduste Akadeemia Teaduslik Raamatukogu (praegu Eesti Akadeemiline Raamatukogu; EAR) – muretsenud üksikuid personaalarvuteid ja loonud arvutiprogramme eri raamatukogunduslike protsesside andmetöötluseks. Samal ajal rajati ka esimesed modemi ja telefoniliini kaudu võrku ühendatud arvutitöökohad kaugotsingute tegemiseks. Andmevahetuse ühtlustamiseks moodustati 1990. aastal Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu algatusel Eesti kommunikatiivformaadi töörühm, kuhu kuulusid Eesti Infoinstituudi ja suurte raamatukogude esindajad. 1991. aastal ilmunud EKF: Eesti Kommunikatiivformaat põhines UNESCO CCFil (Common Communication Format) ning võimaldas ühtlustada bibliograafilise tekstiinfo vahetust olenemata kasutatavast arvutitüübist. EKF pani küll aluse Eesti raamatukogude infotehnoloogia alasele terminoloogiale, kuid leidis vähe kasutamist, sest hiljem kasutuselevõetud tarkvaratooted olid FINMARCi (FINnish MAchine Readable Cataloguing format) põhised.

RRis oli 1991. aasta lõpuks 38, peamiselt PC/XT tüüpi arvutit ning tehtud algust töötajate arvutiväljaõppe ja elektroonilise kirjastamisega. Valmisid ka esimesed raamatukogutöö põhiprotsesside – raamatute arvelevõtmise ja lugejate registreerimise – elektroonilised moodulid, milleks kasutati andmebaasisüsteemi FoxPro. 90ndate aastate alguses olid RRis esimesed sidusrežiimis otsingud, esialgu Moskva Raamatupalati ja INIONi andmebaasides.

TTÜRis oli 1991. aastal neli PC/XTd ja modem kaugotsinguks Eesti Infoinstituudi andmebaasidest. Andmebaasirakendusi tehti FoxBase Plus’is (töötajad), dBase III Plus’is (ajakirjad) ja UNESCO levitatavas Micro-CDS/ISIS’es.

EARi tööprotsessid automatiseeriti koostöös Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudi Arvutustehnika Erikonstrueerimisbürooga. 1991. aastal rajati raamatukogu arvutivõrk: server AT 386, operatsioonisüsteem SCO UNIX ja andmebaasitarkvara SCO FoxBASE. Tänu Eesti Teaduste Akadeemia Keemilise ja Bioloogilise Instituudi naabrusele ja UNESCO toetusele sai raamatukogu Interneti-ühenduse. Kasutusel oli viis personaalarvutit ja mõned humanitaarabina saadud terminalid, millest kaks olid lugejate jaoks.

C+ programmeerimiskeele abil loodi EARis UDK andmebaas ning FoxBASE keeles originaaltarkvara lugejate andmebaasi, teavikute inventeerimise ja kogudesse jaotamise ning välisvahetuse korraldamiseks. RVLis kasutati RRilt saadud tarkvara. Pandi alus elektroonilisele kirjastamisele.

IT-alase arendustegevuse käigus tõstatusid kõigis neis raamatukogudes standardite, normandmete, terminite, kooditabelite, kirjevormingute, andmevahetusprotokollide jmt kasutuse küsimused, mis vajasid kooskõlastamist. Tekkis vajadus pideva koostöö järele. 1991. aastal alustasid omavahelisi konsultatsioone RRi, EARi ja TTÜRi juhtivad IT-spetsialistid.

1992. aasta mais loodigi nende raamatukogude baasil ERÜ juurde raamatukogude automatiseerimise toimkond, mida asus juhtima RRi tehnoloogiadirektor Mihkel Reial. Töörühma ülesandeks oli välja töötada Eesti raamatukogude automatiseerimise projekt, leida raha selle elluviimiseks ja koordineerida seda. Alustuseks tehti raamatukogudes kasutatava riist- ja tarkvara uuring, töötati välja Eesti raamatukogude infosüsteemi esialgsed nõuded ja kinnitati projekti struktuur.

Samal ajal otsisid suured teadusraamatukogud infotehnoloogia-alaseid lahendusi oma võimaluste ja oskuste piires.

See oli otsimise ja proovimise aeg. Raamatukogude juhuslik, mõne puhul ka puudulik rahastamine sundis otsima käepäraseid lahendusi. Arvutid saadi tihti välisabi korras ning esindasid kõikvõimalikke tootjaid. Kuna puudus spetsiaalne raamatukogutarkvara, üritati teha oma infosüsteem. Raamatukogude infotehnoloogilises infrastruktuuris ja arenguvõimalustes tekkisid väga suured lahknevused.

TTÜR võttis 1992. aastal kasutusele Micro-CDS/ISIS’e kohtvõrguversiooni, mille abil alustati tehnika- ja majandusalaste artiklite referaatandmebaasi, tehnikaülikooli toimetiste jt andmebaaside pidamist. Raamatukogul oli kaheksa personaalarvutit.

1992. aastal valmis EARil ühtse infosüsteemi esmaprojekt, kuid programmeerimiseni ei jõutud. Alustati retrospektiivse rahvusbibliograafia elektroonilist kirjastamist SCO FoxBASE’i põhjal ning tehti vanaraamatu kirjete sisestusprogramm baltikaosakonna tarbeks. 1993. aastal katkes koostöö Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudi Arvutustehnika Erikonstrueerimisbürooga. Uue hooga jätkati infotehnoloogia juurutamist 1994. aastal, mil loodi asedirektori ametikoht infotehnoloogia alal, osteti uus keskarvuti IBM PowerPC 250, neli personaalarvutit ja kümme terminali ning võeti kasutusele UDK arvutiversioon UDC MRF (Universal Decimal Classification Master Reference File).

Selleks ajaks oli TÜR loonud keskarvutil Sun põhineva kohtvõrgu, kuhu oli ühendatud neli arvutit ja kaks terminali. FoxPro ja dBasesüsteemi abil koostati välisajakirjade, ülikooli bibliograafia, soome-ugri keeleteaduslikku jm andmebaase. Raamatukogu ostis andmebaasisüsteemi Informix, mille põhjal otsustati välja töötada rakenduslik raamatukogutarkvara. 1994. aasta novembris alustati andmete sisestamist arvutikataloogi INGRID, mis oli juba aasta pärast sidusotsinguks kättesaadav.

Tallinna Pedagoogikaülikooli Raamatukogus (TPÜR) alustati arvutil CADMUS põhineva kaheksa terminaliga kohtvõrgu loomist. Andmebaase veel ei genereeritud.

RR alustas 1992. aastal artiklite analüütilise andmebaasi koostamist andmebaasisüsteemi ProCite abil. ProCite keskkonda viidi üle ka välisraamatute ja välisperioodika koondkataloog. Jätkus põhitehnoloogia moodulite programmeerimine FoxPro keskkonnas – loodi laenutuste registreerimise ja kataloogimise moodulid. Uue hoone avamise ajaks 1993. aastal võeti kasutusele vöötkoodiga varustatud plastikust lugejakaardid. Samal aastal ehitati esimene telefonisidet kasutav otseliin Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu EENETi telekommunikatsioonikeskusesse ning algas Interneti intensiivse kasutamine. Aasta lõpuks oli RRil üle 50 personaalarvuti.

Paralleelselt eelnimetatud töödega analüüsis RR mitut rahvusvaheliselt kasutatavat integreeritud raamatukogusüsteemi ja korraldas süsteemi hankekonkurssi. Kuna RRi eelarves oli IT arenduseks raha ette nähtud vähe, jäeti kohe kõrvale kallimad ja suuremate kasutusvõimalustega süsteemid (VTLS, GEAC, TINLIB) ning lõplik valik tehti kahe Soome rahvaraamatukogudes kasutatava süsteemi KIRI ja PALLAS vahel. Konkursi võitis KIRI, kuna selle omanikega jõuti kokkuleppele, et nad annavad süsteemi kirjelduse ja lähtekoodid üle Eestile, mis võimaldas süsteemi arendamist ja kogu Eesti raamatukogude vajadusi rahuldava infosüsteemi loomist kohapeal. 1993. aasta augustis sõlmisid RR ja Eesti IT-firma Baltic Computer Systems lepingu süsteemi KIRI tõlkimiseks eesti keelde, juurutamiseks RRis ja arendamiseks kõigi Eesti raamatukogude infosüsteemiks. Kava rakendamise põhiraskus lasus RRi eelarvel, kuna Kultuuri- ja Haridusministeerium ei leidnud võimalust arendustöö keskseks rahastamiseks. Süsteemi KIRI lõpliku väljaarendamiseni otsustasid raamatukogud kasutada omaloodud IT-rakendusi.

ERÜ raamatukogude automatiseerimise toimkonna kaudu tehti siiski tihedat koostööd ning üritati paberile panna ühiseid nõudeid ja arengukavasid. 1993. aasta jooksul töötas töörühm välja kaks olulist dokumenti, mille alusel Eesti raamatukogud koostasid mitu aastat oma infotehnoloogia arendusprojekte. Need olid Raamatukogude automatiseerimise üldpõhimõtted ja selle lisa Soovitused raaltehnoloogia rakendamiseks raamatukogudes ning Eesti raamatukogude infosüsteemi projekt.

Lisaks võeti ühendust mitme teise ERÜ töörühmaga, kellega koos alustati rahvusvaheliste kirjereeglite (ISBD) kohandamist Eesti vajadustele, UDK tõlkimist ja Eesti üldise märksõnastiku koostamist.

1993. aasta lõpus otsustati laiendada automatiseerimise töörühma koosseisu ja kutsuda selle töös osalema ka TÜRi ja TPÜRi esindajad.

1994. aasta alguses kinnitati töörühma välja töötatud Eesti raamatukogude infosüsteemi projekt Eesti teadusraamatukogude 1994.-1999. aasta arengukava aluseks.

Järgnevate aastate kolmeks põhimärksõnaks kujunesid “baaskeskkonna loomine”, “finantseerija leidmine” ja “integreeritud süsteemi valik”.

Baaskeskkonna loomine kujutas endast teadusraamatukogude IT-infrastruktuuri arendamist, s.t standardse, süsteemi nõuetele vastava, omavahel ühilduva riist- ja tarkvara installeerimist ning kohtvõrkude rajamist.

1994. aastal rahastas teadusraamatukogude arvutite hankimist Eesti Teadusfond 1,2 mln krooniga ja 1995. aastal Avatud Eesti Fond 2,44 mln krooniga. Riigieelarvest eraldati neil aastail selleks otstarbeks raha alla miljoni krooni. Eesti Informaatikafond toetas 1994-1996 rahaliselt üldise eesti märksõnastiku koostamist, kirjevormingu UNIMARC (UNIversal MAchine Readable Cataloguing format) ja ISBD tõlkimist ning mitme erineva integreeritud infosüsteemi testimist.

Esialgse arenduskava kohaselt valitud infosüsteemi KIRI arendustööd üle-eestiliseks kesksüsteemiks takerdusid puuduliku rahastamise tõttu. Ilma riigi lisatoetuseta, oma eelarvest, ei suutnud RR teha vajaminevat investeeringut.

1995. aastaks oli ilmne, et omatehtud programmide ja andmebaaside kogumi alusel ei suuda Eesti teadusraamatukogud pakkuda tarbijaid rahuldavat teenust ega ilma rahvusvaheliste fondide toetuseta juurutada nõutaval tasemel ühtset infosüsteemi.

Tekkis vajadus organisatsiooni järele, mis ühiste eesmärkide saavutamise nimel võimaldanuks efektiivsemalt suhelda ja tugevdanuks raamatukogudevahelist koostööd. Eelkõige oli vaja koopereeruda rahastuse taotluseks, riikliku toetuse saamiseks ning koostööks rahvusvaheliste fondide ja organisatsioonidega. ERÜ raamatukogude automatiseerimise toimkond, mis oli loodud tehnoloogiliste probleemide lahendamiseks, oli hakanud täitma strateegilisi ülesandeid. Samas oli tekkinud vajadus suhelda riigiga finants- ja muudes küsimustes autoriteetsemalt positsioonilt kui ERÜ toimkond. Otsustati moodustada kaks, isikuti kokkulangevat, kuid sõltuvalt adressaadist end erinevalt määratlevat organisatsiooni: ametlik nõukogu Haridus- ja Kultuuriministeeriumi juures ning mittetulundusühing – raamatukogude konsortsium.

Balti teadusraamatukogude direktorite kohtumise käigus 2. märtsil 1995 Tallinnas moodustus konsortsiumi algatusrühm – Mihkel Reial RRist, Asko Tamme TARist ja Jüri Järs TTÜRist, kes oma raamatukogude nimel allkirjastasid kavatsuste protokolli moodustada Eesti raamatukogude infosüsteemi loomise ja edasise haldamisega seotud tehniliste, organisatsiooniliste, juriidiliste ning finantsküsimuste koordineerimiseks iseseisva juriidilise isiku.

24. mail 1995 moodustas toonane kultuuri- ja haridusminister Peeter Kreitzberg raamatukogude automatiseerimise nõukogu. Põhimääruse järgi oli nõukogu peaeesmärk ühtse integreeritud süsteemi projekti ettevalmistamine ja selle rakendamiseks vajalike riigieelarveliste vahendite taotlemine. Selle esimeheks valiti Jüri Järs TTÜRist.

Ette tuli valmistada konsortsiumi üldised tööpõhimõtted ja põhikiri ning korraldada mittetulundusühingu registreerimine. Selle kõrvalt toimus pidev süsteemi valik. Lugematutel kohtumistel ja koosolekutel valmistati ette konkursikutse, hinnati saabunud pakkumisi, kohtuti raamatukogusüsteemide müüjatega ja vaieldi. Avatud Eesti Fondi toetusel külastati valikusõelale jäänud süsteeme kasutavaid raamatukogusid Tšehhis, Ungaris, Soomes ja Suurbritannias.

Konsortsiumi asutamiskoosolek peeti 4. aprillil 1996 ja põhikiri registreeriti Vabariigi Valitsuse 18. juuni 1996. aasta korraldusega nr 566-k. Konsortsiumi ametlikuks nimeks sai Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium (ELNET Konsortsium) ja selle juhatuse esimeheks valiti Mihkel Reial RRist. 1996. aasta mai lõpuks oli otsustatud, millist süsteemi valida. Andrew W. Melloni Fondile tehtava taotluse aluseks sai Innovative Interfaces, Inc. pakkumine, milleks oli integreeritud raamatukogusüsteem INNOPAC. Jaanipäevaks 1996 oli taotluse neli köidet teele lähetatud ja vastus, et ELNET Konsortsiumile eraldatakse 580 000 USA dollarit, saabus septembri lõpuks. Niipea kui Eesti riik oli kultuuriministri ja riigisekretäri kaudu kinnitanud, et finantseerib projekti 1997-1999 samas mahus, kandis Andrew W. Melloni Fond toetusraha konsortsiumi pangaarvele üle. Sellega oli oluline järk ELNET Konsortsiumi loomisest läbi – ta tegutses juriidilise isikuna ning oli tõestanud oma võimet edukalt raha hankida.

1997-1999 tegeldi ainult integreeritud infosüsteemi probleemidega: riistvarahanked, tarkvara kasutuslepingu ettevalmistamine, juurutamise ajakava, koolitus, töölehtede ettevalmistamine, eri valdkondade töörühmade loomine jmt. Tarkvara kasutuslepingu allkirjastasid 9. juunil 1997 ELNET Konsortsiumi juhatuse esimees, RRi tehnoloogiadirektor Mihkel Reial ja Innovative Interfaces, Inc.’i finantsdirektor Robert Walton. Lepingu sõlmimise juures olid lisaks Eesti raamatukogude esindajatele ka Riigikogu aseesimees, RRi nõukogu esimees Tunne Kelam ning EENETi, Eesti Informaatikakeskuse, Tallinna kõrgkoolide ja ajakirjanduse esindajad.

Andmebaasi ettevalmistamise käigus otsustasid raamatukogud, et tulevase süsteemi kataloogimisreegliteks võetakse ISBD, kuid kirjevormingutest kasutatakse USMARCi (United States MAchine Readable Cataloguing format). Konverteeriti rahvusbibliograafia ja välisraamatute koondkataloogi andmebaasid ning TÜRi andmebaas INGRID, kokku ligikaudu 100 000 nimetuste ja pool miljonit eksemplaride kirjet.

Eesti riik rahastas integreeritud raamatukogusüsteemi loomist Eesti Informaatikakeskuse kaudu. 1997. aastal said kolme miljoni krooni eest minimaaltasemel paika kohtvõrgud ja töökohad.

Oktoobris käisid neli ELNET Konsortsiumi esindajat Andrew W. Melloni Fondi korraldatud esinduslikul automatiseerimisseminaril Poola Rahvusraamatukogus Varssavis. Tegemist oli õigupoolest aruandlusüritusega, kus vaadeldi põhjalikult fondi rahastatud automatiseerimisprojektide läbiviimist Visegradi riikides. Baltimaade esindajatel ettekandeid polnud, küll aga tekitas üldist huvi ELNET Konsortsium kui maa kõiki suuri teadusraamatukogusid hõlmav organisatsioon. Nenditi, et selline lähenemine pakub häid võimalusi lisaks integreeritud raamatukogusüsteemi haldamisele ka muude infotehnoloogiaga seotud küsimuste lahendamiseks.

Akadeemiline aasta 1997/1998 möödus andmebaaside ettevalmistamise, integreeritud süsteemi häälestamise ning töörühmade, koosolekute, projektide, eelarvete ja aruannete tähe all. 1998. aasta sügisel, Eesti Raamatukoguhoidjate VII kongressil võeti süsteem ametlikult vastu. Lisaks kolleegidele Balti- ja Põhjamaadest oli pidulikule esimesele kataloogiotsingule palutud ka Innovative Interfaces, Inc.’i ja Andrew W. Melloni Fondi esindajad. 1998. aasta lõpus jõudis RR esimesena täiemahulise kataloogimiseni ja 1999. aasta jaanuaris – laenutamiseni.

Sama aasta novembris liitusid ELNET Konsortsium veel kaks raamatukogu – Eesti Muusikaakadeemia Raamatukogu (EMAR) ja Eesti Kunstiakadeemia Raamatukogu (EKAR).

Aasta lõpus sai ELNET Konsortsium kaks Eesti rahvusteavikute kirjete kartoteekidest ja trükikataloogist konverteerimise stipendiumi: Andrew W. Melloni Fondilt 165 000 ning Avatud Eesti Fondilt ja Budapesti Avatud Ühiskonna Instituudi raamatukoguprogrammilt 100 000 USA dollarit. Nende stipendiumitega kavatseti katta kogu pärast Teise maailmasõja järgse perioodi raamatute kirjete konverteerimise kulud. Eesti Kultuurkapital andis 1999. aasta alguses 78 000 krooni ajavahemiku 1918-1940 trükiste kirjete sisestamiseks arvutikataloogi. Mõlema projekti algatas ELNET Konsortsium ja neid koordineeris RR, kus seda tööd ka alustati.

1998. aasta lõpuks oli ELNET Konsortsiumil kujunenud arusaam, kuidas tõhusalt kasutada integreeritud andmehaldussüsteemi. Konsortsiumiga liitunud raamatukogud töötavad kahe keskarvutiga, millest üks asub Tallinnas ja teine Tartus. Serverite andmebaasid ei ole identsed, vaid – analoogiliselt mitme muu raamatukogude koostöös arendatud projektiga – täiendavad teineteist, moodustades kõiki raamatukogusid ja nende kogusid katva võrgu. Süsteemil on WWW-väljund ja enamik kasutajakeskkonnast on tõlgitud eesti keelde.

Süsteemi hindamiseks ja haldamiseks ning ühiste otsuste tegemise kergendamiseks on ELNET Konsortsiumi juurde loodud töörühmi, millest kõige püsivamateks on osutunud bibliograafilise kirjeldamise, perioodika kirjeldamise, liigitamise ja märksõnastamise, erilaadide ning tehnilise töö rühmad. Nende kattumine ERÜ juures tegutsevatega on taotluslik, kuna konsortsium ootab samadelt asjatundjatelt nõuandeid ja soovitusi natuke teises kontekstis, piiratud arvutisüsteemi loogilises ruumis.

1999. aasta esimesel poolel võttis ELNET Konsortsium vastu arengukava Digitaalne Raamatukogu: Eesti raamatukogude lülitamine Eesti infoühiskonda. Selle peaidee on universaalse elektroonilise infokeskkonna loomine. Kava on jaotatud seitsmesse ossa, mis hõlmavad nii mikrofilmide, Eesti kultuuriväärtuslike materjalide, artiklite ja esmase koolituseks vajaliku info digiteerimise kui ka avaliku teabe, artiklite ja komplekteerimisinfo andmebaaside loomise ning olemasoleva kataloogiga ühitamise projekte. Kuna selle arengukava vastuvõtmine tähendas ka selgelt ELNET Konsortsiumi funktsioonide laiendamist, võttis konsortsiumi üldkoosolek 1999. aasta lõpus vastu ka uue põhikirja, kus on märksa laiemalt sõnastatud tema eesmärgid ja võimalik liikmeskond.

Tegelik funktsioonide laiendamine osutus siiski märksa problemaatilisemaks. Raamatukogud algatasid küll mitu koordineeritud komplekteerimise projekti, kuid ainult sidusressursside ühistellimus sai neist piiratud moel teoks. Digitaalsete arhiivide ja andmekogude loomine venis peamiselt riigi toe puudumise tõttu. Eri projektide tarvis taotles ELNET Konsortsium 2000. aastaks 5,2 mln krooni, millest suurte raskustega õnnestus saada miljon ja selle neelas kiiresti kasvav ESTER.

ESTER – sellise piibelliku akronüümi, mis ka USMARCis eesti keelt (EST) ja Eestit (ER) tähistavad, valisid raamatukogud oma ühise andmehaldussüsteemi elektronkataloogi nimeks. 1. jaanuariks 2000 oldi olulisel rajajoonel: nimetuste arv ESTERis ületas 500 000 ja eksemplaride arv miljoni piiri. Aasta lõpuks olid need numbrid 730 000 ja 1,8 miljonit. Selle kasvu taga on edukad retrospektiivse konversiooni projektid. Tööpäevade arvu aastas võib lugeda erinevalt, aga kasv ligi miljon kirjet aastas tähendab, et keskmiselt sisestati päevas 3000 eri tüüpi kirjet.

2000. aasta lõpus liitusid ELNET Konsortsiumiga ning tellisid liitumiseks ja tööks vajalikud tarkvaralisandused kaks Eesti suurt avalikku raamatukogu – Tallinna Keskraamatukogu ja O. Lutsu nimeline Tartu Linna Keskraamatukogu. Et tulla toime lisakoormusega, ostis konsortsium aasta lõpul riigieelarvest eraldatud vahenditest uue Tallinna keskserveri, mis oma tehnilistelt parameetritelt peaks võimaldama tulevikus Tallinna ja Tartu andmebaasi ühendamist. Intensiivselt asusid andmebaasi andmeid sisestama EMAR ja EKAR. EAR ja TPÜR alustasid laenutamist elektronkataloogi põhjal. Ühise andmebaasi kasv on jätkunud ka 2001. aastal, esimese kümne kuuga on nimetuste ja köidete arv kasvanud üle 960 000, summaarne kirjete arv kahe andmebaasi peale kokku on üle 2,7 mln.

ELNET Konsortsiumi koostööprojekt on olnud ka elektrooniliste ressursside ühiskomplekteerimine. 2000. aastal telliti Eesti suurtesse raamatukogudesse EBSCO sidusajakirjad. Lisaks vormistati Haridusministeeriumile ja Kultuuriministeeriumile ühine sidusajakirjade ja -andmebaaside tellimus 2001. aastaks maksumusega 8,5 mln krooni. Raamatukogude eelarvetest sõltumatut ühisraha 2001. aastaks siiski ei eraldatud, küll aga otsustasid EAR, TÜR ja TTÜR vormistada antud raamatukogudesse tellitud kirjastuse Elsevier väljaannete elektrooniliste versioonide kasutuse lepingu ühiselt konsortsiumi vahendusel. Peagi liitus ühistellimusega ka TPÜR.

Digiteerimisprojektid on alarahastatuse all kõige rohkem kannatanud, kuigi raamatukogud on teinud üksikuid katsetusi. Avatud Ühiskonna Instituudi toetusega mikrofilmide digiteerimise projekti käigus moodustati 2000. aastal raamatukogude ja arhiivide töörühm, kes on ka aktiivselt koos käinud. Kahjuks pole lähteülesande selgitusest kaugemale jõutud. Ilmne on, et kuigi digiteeritud mikrofilmid on kõrge avalikkusväärtusega ja mitmes suhtes atraktiivsed, ei lahendaks antud ühisprojekt ei arhiivide ega raamatukogude esmavajadusi. Aruteludel on selgunud asutuste eri soovid ja vajadused ning eri arusaamad projekti eesmärkidest ja läbiviimisviisidest. Tänaseks ongi arhiivid otsustanud oma digiteerimiskeskuse loomise kasuks ja raamatukogud omakorda asutavad oma.

KASUTATUD KIRJANDUS

Eesti raamatukoguhoidjate Ühingu automatiseerimise toimkonna koosolekute protokollid 1992-1995.

Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumi üldkoosolekute protokollid 1996-2000.

Reial, M. (1994). Arvutite kaudu raamatukogude integreerituse ja koostöö juurde. Arvutimaailm, 4, 12-14.

Reial, M. (1994). Uue infotehnoloogia rakendamisest Eesti Rahvusraamatukogus. Arvutustehnika ja Andmetöötlus, 9, 35-38.

Reial, M. (1998). Eesti raamatukogude infotehnoloogilised arengusuunad. In : Eesti Rahvusraamatukogu 80 : artiklite kogumik, 16-21. Tallinn : Eesti Rahvusraamatukogu.

Reial, M. (1999). Eesti raamatukogud uuenevas infokeskkonnas. In : Raamatukogud avatud ühiskonnas : Eesti raamatukoguhoidjate VII kongress 22.-23. oktoobril 1998, 40-46. Tartu : Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, Tartu Ülikooli Raamatukogu.

Reial, M. (1999). Eesti raamatukoguvõrgu loomise kogemustest. Infotehnoloogia haldusjuhtimises : aastaraamat, 1998, 141-144.

Tamme, A. (1999). ELNET Konsortsium 1998. aastal. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat, 1998/10, 115.

Tamme, A. (2000). Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium 1999. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat, 1999/11, 128-129.

Tamme. A. (2001). Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium 2000. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat, 2000/12, 150-151.